Kuidas hinnata kemikaalidega kokkupuudet?

27 okt Kuidas hinnata kemikaalidega kokkupuudet?

Kemikaaliga töötamine ei tähenda automaatselt suurt terviseriski, kuid kemikaalidega kokkupuute hindamine ei tohi põhineda oletusel, et lõhna ei ole või töötajad pole kaebusi esitanud. Oht võib tekkida sissehingamisel, nahale sattumisel, silma pritsimisel või näiteks tööriietelt edasi kandumisel. Tööandja ülesanne on välja selgitada, kes, millega, kui sageli ja millistes tingimustes kokku puutub, ning korraldada selle põhjal ennetusmeetmed.

Kõige parema tulemuse annab hindamine, mis vaatleb kemikaali kogu kasutusahelat: vastuvõttu, ladustamist, segamist, kasutamist, puhastust, jäätmekäitlust ja avariiolukordi. Nii muutub kemikaaliohutuse riskianalüüs praktiliseks juhtimisvahendiks, mitte üksnes nõutud dokumendiks.

Alustage töökohal tegelikult kasutatavatest kemikaalidest

Hindamise alus on ajakohane kemikaalide loetelu. Sinna ei kuulu ainult tootmises kasutatavad ained, vaid ka puhastusvahendid, aerosoolid, värvid, liimid, õlid, kütused, desinfektsioonivahendid ja hoolduskemikaalid. Sageli jäävad suurimad puudused just nendesse tööetappidesse, mida tehakse harvem või kõrvalise tööna.

Iga kemikaali kohta peab olema kättesaadav eestikeelne ohutuskaart ehk kemikaali teabeleht. Teabeleht annab lähteinfo aine ohtlike omaduste, kokkupuuteviiside, isikukaitsevahendite, esmaabi, säilitamise ja jäätmekäitluse kohta. Kuid üksnes teabelehe olemasolust ei piisa. Selle nõuded tuleb siduda konkreetse tööprotsessiga.

Näiteks võib teabeleht näha ette head ventilatsiooni, kuid riskianalüüs peab selgitama, kas ventilatsioon toimib kohas, kus töötaja kemikaali ümber valab või pihustab. Samuti tuleb kontrollida, kas kasutatav kinnas on aine suhtes sobiv ja kas töötaja vahetab seda õigel ajal. Üldine nõue kasutada kaitsekindaid ei ole veel toimiv ennetusmeede.

Kuidas hinnata kemikaalidega kokkupuudet tööetappide kaupa

Kemikaalidega kokkupuute hindamisel tuleb eristada aine ohtlikkust ja tegelikku kokkupuudet. Väga ohtlik aine võib olla hästi kontrollitud, kui see püsib suletud süsteemis. Seevastu mõõduka ohuklassiga puhastusvahend võib põhjustada arvestatava riski, kui seda pihustatakse väikeses ventilatsioonita ruumis mitu korda päevas.

Tööprotsessi vaatlus peab vastama tegelikule töökorraldusele. Tuleb hinnata, kui kaua töö kestab, mitu korda seda tehakse, kui palju kemikaali korraga kasutatakse, kas aine kuumutamisel aurustub, kas tekib tolmu või udu ning kas töö toimub siseruumis, välitingimustes või piiratud ruumis. Oluline on ka töötajate arv ja see, kas samas alas viibivad teised töötajad.

Kokkupuuteviis määrab suure osa riskist. Sissehingamise puhul tuleb hinnata aurude, gaaside, tolmu, suitsu või aerosoolide tekkimist ning nende levikut töötaja hingamistsooni. Nahakokkupuute korral tuleb tähele panna pritsmeid, lekkivaid voolikuid, käsitsi puhastamist, saastunud töövahendeid ja tööriideid. Silmakahjustuse oht suureneb eriti ümbervalamisel, surve all töötamisel ning lahuste segamisel.

Töötajatega rääkimine on siin vältimatu. Nemad oskavad kirjeldada olukordi, mida tööjuhend ei pruugi kajastada: filtrite ummistumist, kiire töö ajal ära jäetavaid kaitsevahendeid, puhastusprotsessi erandeid või puuduvat aega käte pesemiseks. Need tähelepanekud tuleb riskihinnangus kontrollida ja kirjeldada, mitte kõrvale jätta.

Ohumärgised annavad suuna, kuid ei asenda riskihinnangut

Etiketil olevad piktogrammid, ohulaused ja hoiatuslaused aitavad tuvastada aine omadusi. Need võivad viidata näiteks tuleohtlikkusele, söövitavusele, ägedale mürgisusele, allergiat tekitavale toimele, kantserogeensusele või reproduktiivtoksilisusele. Eriti tähelepanelikult tuleb käsitleda aineid, mille pikaajaline toime võib avalduda alles aastate pärast.

Samas ei saa ohumärgise põhjal üksinda otsustada, kui suur on töökeskkonna risk. Sama kemikaali riskitase erineb oluliselt sõltuvalt kogusest, kasutusviisist ja tehnilistest meetmetest. Näiteks liimi kasutamine avatud anumast käsitsi võib tähendada aurude ja nahakokkupuute riski, samal ajal kui sama toode automaatses suletud doseerimissüsteemis vajab teistsugust hinnangut.

Tähelepanu vajavad ka protsessis tekkivad ained. Keevitamisel tekkiv metallisuits, lihvimistolm, diisli heitgaasid või puhastusainete omavahelisel segamisel tekkivad aurud ei pruugi olla ettevõtte kemikaalide nimekirjas samal kujul nagu ostetud tooted. Riskianalüüs peab hõlmama ka neid ohutegureid.

Millal on vaja mõõtmisi?

Töökeskkonna vaatlus ja teabelehed annavad sageli piisava aluse esmaste meetmete võtmiseks. Kui aga töötaja võib sisse hingata ohtlikke aineid, kokkupuute tase ei ole selge või kasutusele võetud ventilatsiooni tõhusust tuleb kontrollida, võib olla vajalik töökeskkonna õhu mõõtmine. Mõõtmine on põhjendatud ka siis, kui töötajatel esineb korduvaid hingamisteede, naha või silmade ärritusnähte.

Mõõtmise vajadus sõltub ainest ja tööprotsessist. Lühiajaline kõrge kokkupuude võib olla sama oluline kui kogu tööpäeva keskmine tase, näiteks kemikaali segamisel, mahuti avamisel või seadme puhastamisel. Tulemusi tuleb võrrelda asjaomaste piirväärtustega ning hinnata koos tööaja, töövõtete ja isikukaitsevahendite kasutamisega.

Mõõtmine ei ole asendus ennetusele. Kui probleem on ilmne, näiteks lahusti aurud kogunevad halvasti ventileeritud ruumi, tuleb esmalt kõrvaldada või piirata kokkupuude. Mõõtmine aitab seejärel kinnitada, kas valitud lahendus tegelikult toimib.

Valige meetmed nende tõhususe järjekorras

Kõige kindlam viis kemikaaliriski vähendada on aine kasutamisest loobumine või selle asendamine vähem ohtliku tootega. Asendamine tuleb siiski läbi hinnata: uus toode võib olla vähem mürgine, kuid näiteks tuleohtlikum või vajada teistsuguseid töövõtteid.

Kui asendamine ei ole võimalik, tuleb eelistada tehnilisi ja töökorralduslikke meetmeid. Kohalik väljatõmme kemikaali tekkekohas, suletud doseerimine, pritsmekaitsed, sobivad hoiustamiskapid, märgistatud anumad ning tööaja ja töötajate arvu piiramine vähendavad kokkupuudet usaldusväärsemalt kui üksnes isikukaitsevahenditele toetumine.

Isikukaitsevahendid jäävad siiski vajalikuks, kui jääkriski ei saa muul viisil kõrvaldada. Valikul tuleb arvestada ainega, töö kestusega ja kasutustingimustega. Hingamisteede kaitsevahend peab vastama saasteaine liigile ja kontsentratsioonile, kinnas selle läbitungivusele ning silmakaitse pritsmete ohule. Töötaja peab saama väljaõppe nii vahendi kasutamiseks, hooldamiseks kui ka piirangute mõistmiseks.

Vormistage tulemus tegevuskavana

Hea kemikaaliohutuse riskianalüüs kirjeldab selgelt ohuallikat, kokkupuutuvaid töötajaid, olemasolevaid meetmeid, hinnatud riski ja vajalikke parendusi. Tegevuskava peab sisaldama vastutajat, tähtaega ning võimalust kontrollida, kas tegevus on ellu viidud. Sõnastus nagu parandada ventilatsiooni ei ole piisav. Vajalik on täpsustada, millises tööalas, milline lahendus tuleb paigaldada ja kes kontrollib selle toimimist.

Riskihinnang tuleb üle vaadata, kui võetakse kasutusele uus kemikaal, muutub tööprotsess, suureneb kasutatav kogus, toimub tööõnnetus või töötaja tervisekaebus viitab võimalikule kokkupuutele. Samuti tuleb dokumentatsiooni uuendada, kui tootja teabeleht või toote koostis muutub.

Risk Management OÜ praktiline kemikaaliohutuse riskianalüüs ühendab kohapealse tööprotsesside vaatlemise, kemikaalide dokumentatsiooni kontrolli ja tegevuskava riskide ennetamiseks. Eesmärk ei ole koostada üldist loetelu, vaid anda juhile ning töökeskkonna eest vastutavale inimesele selged järgmised sammud.

Kemikaalidega seotud risk on juhitav siis, kui hinnang jõuab töökohale: töötaja teab, millist ainet ta kasutab, milline kokkupuude on võimalik ja kuidas seda vältida. Dokument saab oma tegeliku väärtuse kätte alles siis, kui sellest tulenevad meetmed on igapäevases töökorralduses nähtavad.