Bioloogiliste ohutegurite riskianalüüs tööl

26 okt Bioloogiliste ohutegurite riskianalüüs tööl

Bioloogiliste ohutegurite riskianalüüs tööl ei puuduta ainult haiglaid, laboreid ega hoolekandeasutusi. Nakkusoht, hallitus, jäätmetega kokkupuude või kokkupuude loomsete materjalidega võib esineda ka laos, tootmises, koristuses, ehitusel, teeninduses ja kontoris. Tööandja ülesanne on teha nähtavaks see, mis võib töötaja tervist kahjustada, ning määrata meetmed, mis toimivad päriselt tööpäeva jooksul.

Bioloogilise ohuteguri risk ei tähenda alati kindlat haigestumist. Risk kujuneb kokkupuute tõenäosusest, töötaja tervisemõju võimalikust raskusest, kokkupuute kestusest ning sellest, kas olemasolevad kaitsemeetmed on piisavad. Korrektselt koostatud riskianalüüs annab juhile dokumenteeritud aluse otsustada, mida tuleb muuta töökorralduses, ruumides, seadmetes või töötajate juhendamises.

Millal tuleb bioloogilisi ohutegureid hinnata?

Bioloogilised ohutegurid on mikroorganismid, rakukultuurid ja inimese endoparasiidid, mis võivad põhjustada nakkust, allergiat või mürgistust. Praktikas tähendab see bakterite, viiruste, seente, hallitusseente, parasiitide ning nende tekitatud saaste arvestamist.

Riskianalüüsi vajadust ei määra üksnes tegevusala nimetus. Oluline on tegelik tööprotsess ja töötaja võimalik kokkupuude. Näiteks võib kontorihoones probleemiks olla ventilatsioonis või niiskuskahjustusega konstruktsioonides arenev hallitus. Jäätmekäitluses ja puhastusteenuses on sagedased riskiallikad olmejäätmed, teravad esemed, kehavedelikud ning saastunud pinnad. Toiduainetööstuses ja toitlustuses tuleb hinnata tooraine, pesu-, puhastus- ja jäätmekäitlustoimingute riske.

Eraldi tähelepanu vajavad tööd, kus töötajad puutuvad kokku inimeste, loomade, loomsete saaduste või reoveega. Seda esineb näiteks tervishoius, sotsiaalhoolekandes, veterinaarias, põllumajanduses, kanalisatsioonitöödel, matusevaldkonnas ja koristuses. Samas ei ole põhjendatud hinnata iga võimalikku mikroorganismi eraldi. Analüüs peab lähtuma konkreetsest kokkupuutest ja selle mõjust töötajale.

Bioloogiliste ohutegurite riskianalüüs tööl algab tööprotsessist

Usaldusväärne hinnang ei sünni ainult küsimustiku täitmisest. Esmalt tuleb vaadata, kus ja kuidas töö tegelikult toimub: milliseid materjale käideldakse, milliseid töövahendeid kasutatakse, kuidas puhastatakse pindu, kuhu liiguvad jäätmed ning millistes kohtades võib tekkida pritsmete, tolmu, aerosooli või saastunud pindade kaudu kokkupuude.

Ohutegurite tuvastamisel tuleb arvestada vähemalt järgmiste olukordadega:

• kokkupuude vere, muude kehavedelike või kasutatud hügieenitarvetega;
• loomade, loomsete jäätmete, toorainete ja surnud loomade käitlemine;
• hallituse, niiskuskahjustuse ja ebapiisava ventilatsiooniga seotud tööruumid;
• jäätmete, reovee, kanalisatsiooni ja saastunud töövahendite käitlemine;
• nakkushaigusega kliendi, patsiendi või kolleegiga kokkupuute võimalus.

Tuvastamine peab hõlmama ka erandolukordi. Tavapärane tööprotsess võib olla hästi korraldatud, kuid risk suureneb näiteks avarii, ummistuse kõrvaldamise, koristuslepingu muutumise, üleujutuse, ventilatsioonirikke või ajutise töötaja kasutamise korral. Kui tegevuskava käsitleb ainult tavapärast tööpäeva, jäävad sageli just suurema mõjuga olukorrad juhtimata.

Kokkupuute viis määrab ennetusmeetme

Sama ohutegur ei tähenda igas töökohas sama riski. Töötaja võib puutuda bioloogilise ohuteguriga kokku hingamisteede kaudu, naha või limaskesta kaudu, vigastuse tagajärjel või saastunud esemete käsitsemisel. Seetõttu ei ole piisav kirjutada riskianalüüsi üldist meedet nagu „kasutada isikukaitsevahendeid”.

Näiteks aerosooli tekkega töö puhul on esmatähtsad töömeetod, kohtventilatsioon või ruumi ventilatsioon ning tööala puhastamise kord. Teravate jäätmetega seotud töö eeldab ohutuid kogumiskonteinereid, läbistamiskindlaid kindaid, selget käitumisjuhist vigastuse korral ja töötajate väljaõpet. Hallituse kahtluse korral ei kõrvalda riski üksnes pindade puhastamine – vaja on välja selgitada niiskuse põhjus ja vältida töötajate kokkupuudet kuni probleemi lahendamiseni.

Riski hinnatakse töötaja tegeliku kaitstuse järgi

Pärast ohutegurite ja kokkupuuteviiside kirjeldamist hinnatakse riski taset. Selle juures vaadatakse, kui sageli ja kui kaua töötaja ohuteguriga kokku puutub, kui tõsine võib olla tervisemõju ning kas praegused meetmed vähendavad riski piisavalt. Arvesse tuleb võtta ka töötajate erinevusi. Rasedad, nõrgenenud immuunsusega töötajad või töötajad, kellel on nahakahjustused, võivad vajada täiendavaid ettevaatusabinõusid.

Bioloogiliste ohutegurite puhul on oluline eristada tavapärast hügieeniriski ja teadlikku tööd bioloogiliste mõjuritega. Laboris või tervishoiuasutuses võib tegevus hõlmata kindlate haigustekitajate käitlemist ning nõuda rangemaid töökorralduslikke ja tehnilisi meetmeid. Kontoris, kaupluses või laos on sageli asjakohane hinnata üldist nakkusohu, ventilatsiooni, koristuse ja jäätmekäitluse korraldust. Mõlemal juhul peab riskianalüüs olema põhjendatud, mitte ülemäära üldine ega kunstlikult keerukas.

Riski hindamisel tuleb kontrollida ka seda, kas juhendid vastavad tegelikele töövahenditele ja tööajale. Kui töötajal puudub võimalus käsi pesta, jäätmekonteiner on liiga kaugel või puhastusvahendid ei ole kättesaadavad, ei ole nõue täidetud pelgalt seetõttu, et juhend seda ette näeb.

Tegevuskava peab määrama vastutaja ja tähtaja

Riskianalüüsi väärtus seisneb tegevuskavas riskide ennetamiseks. Iga puuduse juurde tuleb lisada konkreetne meede, täitmise tähtaeg ja vastutaja. Vajadusel tuleb määrata ka kontrollimise viis: kes kinnitab, et ventilatsioon on hooldatud, töötajad juhendatud, jäätmete kogumiskohad korrastatud või isikukaitsevahendid välja antud.

Meetmete valikul tuleb eelistada lahendusi, mis vähendavad riski tekkekohas. Näiteks niiskuskahjustuse kõrvaldamine on tõhusam kui töötajatele maskide jagamine. Ohutu jäätmekäitlussüsteem on kindlam kui pelgalt üleskutse ettevaatlikkusele. Isikukaitsevahendid on vajalikud siis, kui kokkupuudet ei ole võimalik muul viisil vältida või kui jääkrisk püsib.

Praktiline tegevuskava võib hõlmata tööruumide korrastamist, ventilatsiooni kontrolli, puhastus- ja desinfitseerimiskorra täpsustamist, kätehügieeni võimaluste parandamist, töövahendite eraldamist, jäätmete kogumise muutmist, vaktsineerimise korralduse hindamist ning töötajate juhendamist. Meetmete ulatus sõltub riskist. Väike ja hästi kontrollitud risk ei vaja sama mahukat lahendust kui sage kokkupuude potentsiaalselt nakkusohtliku materjaliga.

Dokumentatsioon ei asenda juhendamist

Töökeskkonna riskianalüüs peab olema töötajatele arusaadav ja kasutatav. Töötaja peab teadma, milline oht tema töös esineb, kuidas vältida kokkupuudet, milliseid kaitsevahendeid kasutada ning mida teha vigastuse, pritsme, nõelatorke või nakkuskahtluse korral. Ühekordne allkiri juhendamislehel ei tõenda veel, et töökorraldus toimib.

Juhendamine on eriti vajalik siis, kui muutuvad tööülesanded, seadmed, puhastusained, jäätmekäitlus või ruumid. Samuti tuleb uute töötajate, renditöötajate ja ajutiste asendajate väljaõpe korraldada enne iseseisva töö alustamist. Kiire töötempo ja töötajate vahetumine on sagedased põhjused, miks head reeglid jäävad praktikas rakendamata.

Tervisekontrolli vajadust tuleb hinnata koos töötervishoiuarstiga, lähtudes konkreetsest tööst ja kokkupuute laadist. Riskianalüüs annab selleks sisendi, kuid ei ole pelgalt tervisekontrolli vormistamise alus. Selle eesmärk on ennetada kokkupuudet juba enne, kui töötaja tervis kahjustub.

Millal tuleb riskianalüüsi uuendada?

Bioloogiliste ohutegurite hindamine ei ole ühekordne dokument. Analüüs tuleb üle vaadata, kui muutub tööprotsess, kasutusele võetakse uus materjal või töövahend, kolitakse ruumidesse, ilmneb niiskuskahjustus, toimub tööõnnetus või tekib nakkushaiguse leviku kahtlus töökohal. Samuti tuleb hinnata, kas tegevuskavas määratud meetmed on päriselt riski vähendanud.

Risk Management OÜ koostab praktilisi riskianalüüse, mis seovad kohapealse ohutegurite kaardistamise, riskide hindamise ja konkreetse tegevuskava. 26-aastane kogemus aitab eristada üldist teoreetilist ohtu olukorrast, kus tööandjal on vaja kiiresti ja põhjendatult töökorraldust muuta.

Kõige mõistlikum aeg bioloogiliste riskidega tegelemiseks on enne töötaja haigestumist, ruumide sulgemist või järelevalve küsimusi. Kui tööprotsess on kaardistatud ja vastutus meetmete eest määratud, muutub ohutus juhuslikust reaktsioonist juhitud töökorralduseks.