Kemikaalide hoiustamise ohutusnõuded ettevõttes

28 okt Kemikaalide hoiustamise ohutusnõuded ettevõttes

Kemikaalide hoiustamise ohutusnõuded ettevõttes ei piirdu lukustatud kapi või laohoone uksega. Risk tekib sageli igapäevases töökorralduses: puhastusvahend valatakse märgistamata pudelisse, aerosoolid jäetakse soojusallika lähedale või happeline ja aluseline aine paigutatakse samale riiulile. Tagajärjeks võib olla töötaja tervisekahjustus, tulekahju, leke, keskkonnakahju või tööseisak.

Ettevõtte ülesanne on tagada, et kemikaali käitlemine oleks kontrollitud kogu selle elutsükli jooksul – vastuvõtust ja ladustamisest kuni kasutamise, jäätmekäitluse ning hädaolukorras tegutsemiseni. Selle aluseks on tegelikku töökeskkonda arvestav kemikaaliohutuse riskianalüüs, mitte üksnes dokumentide olemasolu.

Kemikaalide hoiustamise ohutusnõuded ettevõttes algavad kaardistamisest

Ohutut hoiustamist ei saa korraldada enne, kui ettevõttel on selge ülevaade kasutatavatest kemikaalidest. Arvesse tuleb võtta ka aineid, mida ei kasutata tootmises iga päev: hooldusõlid, liimid, värvid, desinfektsioonivahendid, laborireaktiivid, akuhape, gaasiballoonid ja puhastuskemikaalid võivad kõik kaasa tuua erineva ohuprofiili.

Kemikaalide nimekiri peab vastama tegelikule olukorrale objektil. Iga toote puhul tuleb tuvastada selle ohuomadused, kogus, kasutuskoht, hoiukoht, pakendi seisukord ning töötajate võimalik kokkupuude. Vajalikud on ajakohased ohutuskaardid ehk kemikaalide teabelehed. Teabeleht annab muu hulgas juhised sobivate kustutusvahendite, isikukaitsevahendite, kokkusobimatute ainete, nõutud säilitustingimuste ja lekke korral tegutsemise kohta.

Oluline on kontrollida, kas ettevõttes kasutatav toode ja teabeleht kattuvad. Praktikas jäävad sageli kasutusse vanad failid, samal ajal kui tarnija on muutnud toote koostist, klassifikatsiooni või pakendit. Teabelehe ajakohastamine on vajalik, kuid sellest üksi ei piisa. Seal toodud nõuded tuleb tõlkida konkreetseteks töökorralduslikeks meetmeteks.

Hoiukoha tingimused sõltuvad kemikaali ohust

Ühtset kemikaalilao lahendust ei ole. Vajalikud meetmed sõltuvad aine omadustest, ladustatavast kogusest, ruumi kasutusest ja sellest, kas samas alas töötavad inimesed või liiguvad kliendid. Väike kogus puhastusvahendeid kontori koristusruumis ja suurem kogus tuleohtlikke lahusteid tootmisüksuses vajavad erinevat lähenemist.

Hoiukoht peab olema kuiv, korras, piisavalt valgustatud ja kõrvalistele isikutele piiratud ligipääsuga. Kemikaale ei tohi hoida evakuatsiooniteedel, treppidel, läbikäikudes ega kohtades, kus pakendid võivad saada löögi tõstuki, veoki või muu töövahendi tõttu. Riiulid peavad taluma hoiustatavat koormust ning pakendid tuleb paigutada viisil, mis väldib ümberminekut ja kukkumist.

Temperatuur, päikesekiirgus ja ventilatsioon on sageli alahinnatud tegurid. Kuumus võib suurendada aurustumist ning rõhu tõusu pakendis, külmumine võib muuta aine omadusi või lõhkuda pakendi. Lenduvaid, mürgiseid või tuleohtlikke aineid hoiustades tuleb hinnata ruumi ventilatsiooni ning võimaliku süüteallika esinemist. Tuleohtlike vedelike puhul võib olla vajalik spetsiaalne hoiukapp, eraldi laoala või muu tehniline lahendus.

Vedela kemikaali hoiukohas tuleb arvestada lekke levikuga. Eesmärk on vältida aine jõudmist põrandatrappi, kanalisatsiooni, pinnasesse või teiste kemikaalideni. Selleks kasutatakse vajaduse korral lekkekindlaid alusvanne, kogumisvanniga riiuleid või muid tõkestavaid lahendusi. Meetme valik sõltub kogusest ja kemikaali ohtlikkusest, kuid põhimõte on alati sama: võimalik leke peab jääma kontrollitavaks.

Kokkusobimatute ainete eraldamine

Kõik ohtlikud kemikaalid ei sobi ühte kappi või riiulisse. Mõne aine segunemine võib põhjustada tugevat kuumenemist, tulekahju, plahvatust või tervisele ohtliku gaasi eraldumist. Näiteks oksüdeerijad tuleb hoida eemal põlevatest ja kergesti süttivatest materjalidest. Happed ja alused tuleb üldjuhul eraldada ning kemikaale ei tohi paigutada koos üksnes selle järgi, et pakendid on ühesuurused või kuuluvad samale tarnijale.

Eraldamise põhimõtted tuleb määrata teabelehtede, kasutatavate koguste ja tööprotsessi põhjal. Kui eraldi ruum ei ole põhjendatud, võib lahenduseks olla selgelt eristatud riiuliosa, sobiv vahesein või eraldi kemikaalikapp. Oluline on, et eraldus toimiks ka kiire töötempo, uue töötaja või ajutise asendaja korral.

Märgistus ja pakend ei ole formaalsus

Originaalpakend sisaldab teavet, mille järgi saab kasutaja tuvastada aine ohtlikkuse ja võtta õiged ettevaatusabinõud. Pakendilt ei tohi eemaldada märgistust ega kasutada kahjustatud, lekkivaid või teadmata sisuga anumaid. Eriti suur risk tekib siis, kui kemikaal valatakse ümber joogipudelisse, toidunõusse või muusse eksitava kujuga pakendisse.

Kui kemikaal viiakse tööks väiksemasse anumasse, peab ka see olema selgelt märgistatud. Märgistus peab võimaldama kiiresti tuvastada aine nimetuse ja ohu ning vajaduse korral leida asjakohase teabelehe. Ajutine ümbervalamine ei vabasta ettevõtet kohustusest vältida segiajamist. Töötaja peab teadma, mis ainega on tegemist ka siis, kui töö katkeb, vahetus vahetub või pakend leitakse hiljem teisest ruumist.

Kontrollige regulaarselt pakendite seisukorda ja säilivusaega. Korrodeerunud metallkanister, pragunenud plastpudel või paisunud pakend on ohumärk, mis nõuab viivitamatut reageerimist. Aegunud või kasutuseta kemikaalid ei tohiks jääda lattu põhjendusega, et neid võib kunagi vaja minna. Need suurendavad riski ja muudavad varude ülevaate ebatäpseks.

Töötaja peab teadma, kuidas tegutseda enne õnnetust

Hoiustamise ohutus sõltub ruumist ja seadmetest, kuid ka töötajate teadmistest. Juhendamine peab käsitlema konkreetseid töökohas kasutatavaid kemikaale, nende hoiukohti, nõutud isikukaitsevahendeid ning keelatud tegevusi. Üldine koolitus ohtlikest ainetest ei pruugi aidata töötajat, kes peab otsustama, kuhu asetada avatud lahustikanister või kuidas reageerida põrandale lekkinud happele.

Hädaolukorra tegevusjuhis peab olema selge ja kättesaadav. Töötaja peab teadma, keda teavitada, kuidas piirata ligipääsu ohualale, millal kasutada absorbenti ning millal tuleb ruumist eemalduda ja kutsuda abi. Samuti tuleb tagada, et lekke kõrvaldamiseks vajalikud vahendid sobivad tegelike kemikaalidega. Näiteks universaalne puhastusmaterjal ei pruugi sobida kõigi söövitavate või oksüdeerivate ainete korral.

Praktiline valmisolek hõlmab vähemalt järgmisi küsimusi:

• kas silmaloputusvõimalus ja esmaabivahendid asuvad piisavalt lähedal;
• kas tulekustutusvahendite valik vastab hoiustatavatele kemikaalidele;
• kas töötajad oskavad leida ohutuskaardi ja mõistavad selle põhilisi juhiseid;
• kas lekke korral tekkivad jäätmed kogutakse ning antakse üle nõuetekohaselt.

Riskianalüüs muudab nõuded tegevuskavaks

Kemikaalide hoiustamise puudusi ei ole mõistlik käsitleda üksikute tähelepanekutena. Kui laoruumis puudub märgistus, kemikaalide nimekiri on aegunud ja lekkevahendid asuvad teises hoones, viitab see töökorralduslikule riskile, mitte kolmele eraldiseisvale probleemile. Riskianalüüsi eesmärk on tuvastada ohutegurid, hinnata riski ning määrata meetmed tähtsuse ja vastutajaga.

Tegevuskava peab vastama ettevõtte tegelikule võimekusele. Mõne riski saab kõrvaldada kohe – näiteks eemaldada kemikaalid evakuatsiooniteelt või märgistada ümbervalatud anumad. Teised meetmed nõuavad investeeringut, näiteks ventilatsiooni parandamine, tulekindla hoiukapi soetamine või lao ümberkorraldamine. Mõistlik tegevuskava eristab kiireid parendusi meetmetest, mis vajavad eelarvet, projekti või täiendavat tehnilist hinnangut.

Risk Management OÜ koostab kemikaaliohutuse riskianalüüse, mis seovad kohapeal tuvastatud puudused dokumenteeritud ennetusmeetmetega. 26-aastane kogemus aitab hinnata nii regulatiivseid nõudeid kui ka seda, millised lahendused toimivad tootmis-, lao-, teenindus- ja haldusettevõtete igapäevases töös.

Kemikaalide ohutu hoiustamine ei ole ühekordne korrastustöö. Iga uus aine, muutunud kogus, ümberpaigutatud ladu või tööprotsessi muudatus võib muuta riskitaset. Kui hoiukohad, teabelehed ja töötajate tegevusjuhised püsivad tegeliku tööga kooskõlas, on ettevõttel võimalik ennetada olukordi, mida hiljem tuleb lahendada õnnetuse, järelevalve menetluse või tööseisakuna.