Millised on töökeskkonna ohutegurid ettevõttes?

22 okt Millised on töökeskkonna ohutegurid ettevõttes?

Töökeskkonna riskianalüüs ei alga dokumendi täitmisest, vaid tegeliku töö vaatlemisest. Küsimus, millised on töökeskkonna ohutegurid, tuleb läbi analüüsida iga töökoha, tööetapi ja töötajarühma vaates. Lao tõstetöö, kontoritöö arvutiga, tootmisliini puhastamine ja klienditeenindus võivad kõik sisaldada erinevaid tervise- või ohutusriske, kuigi toimuvad sama ettevõtte sees.

Ohutegur on töökeskkonnas esinev nähtus, aine, töövahend või töökorralduslik asjaolu, mis võib kahjustada töötaja tervist või põhjustada tööõnnetuse. Risk tekib siis, kui hinnatakse ohuteguriga kokkupuute tõenäosust ja võimaliku tagajärje raskust. Seetõttu ei piisa ainult ohutegurite loetlemisest. Tööandjal on vaja mõista, keda oht mõjutab, millistes olukordades see avaldub ning milliste meetmetega saab riski kontrolli alla võtta.

Millised on töökeskkonna ohutegurid?

Töökeskkonna ohutegurid jagunevad tavaliselt füüsikalisteks, keemilisteks, bioloogilisteks, füsioloogilisteks ja psühholoogilisteks ohuteguriteks. Praktikas ei ole need kategooriad alati rangelt eraldatud. Näiteks müra võib mõjutada kuulmist, kuid muuta samal ajal suhtlemise ja ohusignaalide tajumise raskemaks. Kiirustav töökorraldus võib omakorda suurendada nii eksimuste kui ka lihasluukonna ülekoormuse tõenäosust.

Riskianalüüsi eesmärk ei ole leida võimalikult pikk nimekiri puudustest. Eesmärk on tuvastada ettevõtte tegevusega seotud tegelikud ohud, hinnata nende olulisust ja määrata ennetusmeetmed koos vastutajate ning tähtaegadega. Sellest saab tegevuskava riskide ennetamiseks, mitte riiulisse jääv kohustuslik dokument.

Füüsikalised ohutegurid

Füüsikaliste ohutegurite hulka kuuluvad näiteks müra, vibratsioon, liiga kõrge või madal temperatuur, tuuletõmme, ebapiisav või pimestav valgustus, ioniseeriv ja mitteioniseeriv kiirgus ning elektromagnetväljad. Neid esineb sageli tootmises, ehituses, transpordis, laos ja hooldustöödel, kuid ka kontoris võivad valgustus, sisekliima ja kuumus mõjutada töövõimet.

Müra puhul ei tule hinnata ainult seda, kas töötajale tundub töökeskkond häiriv. Oluline on kokkupuute kestus, müratase, tööülesanne ja võimalus kasutada tõhusaid kaitsemeetmeid. Kõrvaklapid ei ole alati esimene ega parim lahendus. Sageli tuleb esmalt kaaluda tehnilist meedet, näiteks mürarikka seadme eraldamist, hooldamist või tööprotsessi muutmist.

Sama põhimõte kehtib valgustuse ja sisekliima kohta. Töötaja harjumine halva valgustuse või jaheda tööruumiga ei tähenda, et risk puudub. Pikaajaline ebamugavus võib soodustada väsimust, keskendumisvõime langust ja töövõime vähenemist.

Keemilised ohutegurid

Keemiline ohutegur võib olla ohtlik aine, segu, aur, gaas, tolm või tööprotsessis tekkiv saasteaine. Risk ei piirdu laborite ja keemiatööstusega. Kemikaale kasutatakse puhastamisel, hoolduses, tootmises, remondis, juuksuri- ja iluteenustes, põllumajanduses ning paljudes muudes tegevustes. Oht võib tekkida naha kaudu, sissehingamisel, allaneelamisel või tule- ja plahvatusohuna.

Tegeliku riski hindamiseks tuleb teada, milliseid kemikaale kasutatakse, kus neid hoitakse, millises koguses neid käideldakse ja kuidas töötajad nendega kokku puutuvad. Vajalikud on ajakohased ohutuskaardid, nõuetekohane märgistus, sobivad isikukaitsevahendid ning selged tööjuhised. Kui töötaja kasutab puhastusainet ümbervalatud ja märgistamata pudelist, ei ole probleem üksnes dokumentatsioonis. Sellises olukorras võib olla teadmata nii aine koostis, vajalik esmaabi kui ka sobiv kaitsevahend.

Keemilise riski vähendamisel tuleb võimaluse korral eelistada vähem ohtlikku ainet või muuta tööprotsessi. Ventilatsioon, suletud süsteemid ja kokkupuuteaja piiramine võivad olla tõhusamad kui ainult kindale või respiraatorile tuginemine.

Bioloogilised ohutegurid

Bioloogilised ohutegurid on mikroorganismid, viirused, seened, parasiidid ja muud bioloogilist päritolu tegurid, mis võivad põhjustada nakkust, allergiat või mürgistust. Nendega puututakse kokku tervishoius, hoolekandes, jäätmekäitluses, veterinaarias, toidukäitlemises, puhastusteenuses ja välitöödel. Samas võib bioloogiline risk tekkida ka hoones, kus ventilatsioonisüsteem, niiskuskahjustus või puhtuse korraldus ei ole kontrolli all.

Bioloogilise ohuteguri hindamisel tuleb arvestada tööülesannete, nakkusallika võimalikkuse, hügieenikorralduse ja töötajate väljaõppega. Meetmed võivad hõlmata kätehügieeni, vaktsineerimise võimaluste hindamist, tööriietuse eraldamist, puhastuskorra täpsustamist ning kokkupuutejärgse tegutsemise juhiseid. Iga tegevusala vajab oma lahendust, sest näiteks tervishoiutöötaja ja jäätmekäitluse töötaja puutuvad kokku erinevate allikate ning tööolukordadega.

Füsioloogilised ja ergonoomilised ohutegurid

Füsioloogilised ohutegurid on seotud tööasendi, liigutuste, füüsilise koormuse ja töökoha kujundusega. Levinud probleemid on raskuste käsitsi teisaldamine, korduvliigutused, sundasendid, pikaajaline istumine, ekraaniga töötamine ja töötempo. Need riskid kujunevad sageli aeglaselt ning ei pruugi põhjustada kohe tööõnnetust. Tagajärjeks võivad olla selja-, õla-, randme- või kaelavaevused, töölt puudumine ja töövõime langus.

Kontoritöö ei ole automaatselt madala riskiga töö. Kui monitor on vales kõrguses, töötool ei toeta kehaasendit või tööpäev koosneb katkematust ekraanitööst, võib koormus olla märkimisväärne. Laos või tootmises tuleb lisaks hinnata tõstetavate raskuste massi, tõstekaugust, haarde võimalikkust, liikumisteekonda ja töö sagedust. Üksik tõste võib olla jõukohane, kuid sadu kordusi vahetuse jooksul võivad muuta riski kõrgeks.

Tõhus meede ei ole alati uus töötool või tõstevöö. Vajalik võib olla töökoha ümberkujundamine, tõsteseadme kasutuselevõtt, tööülesannete vaheldamine, pauside korraldus või töötajate juhendamine ohutute töövõtete osas.

Psühholoogilised ja töökorralduslikud ohutegurid

Psühholoogilised ohutegurid tulenevad töökorraldusest, juhtimisest ja töö sisust. Nende hulka kuuluvad liiga suur töökoormus, ebaselged rollid, pidev ajasurve, vähene mõju oma tööle, konfliktid, ahistamine, vägivald või selle oht ning puudulik kommunikatsioon. Need tegurid võivad väljenduda stressi, läbipõlemise, vigade sagenemise, töölt puudumise ja suure töötajate voolavusena.

Kõrge töötempo ei ole iseenesest alati lubamatu. Risk sõltub sellest, kas töötajal on piisavad ressursid, vajalik väljaõpe, puhkepausid ja võimalus probleemidele reageerida. Näiteks teeninduses või transpordis võib kliendipoolne agressioon olla tööga seotud risk, mille jaoks tuleb kehtestada selge käitumisjuhis, teavitamise kord ja juhtumijärgne tugi.

Psühhosotsiaalsete riskide hindamine eeldab rohkemat kui üldist töötajate rahuloluküsitlust. Vajalik on siduda töötajate tagasiside tegelike tööprotsesside, koormuse ja juhtimiskorraldusega. Vastasel juhul jäävad põhjused lahendamata ning tegeletakse ainult tagajärgedega.

Kuidas ohutegureid töökohal hinnata?

Usaldusväärne hindamine ühendab kohapealse vaatlemise, töötajate kaasamise, töövahendite ja kemikaalide dokumentatsiooni kontrolli ning olemasolevate tööõnnetuste ja tervisekaebuste analüüsi. Töötaja teab sageli kõige paremini, millises tööetapis tuleb kiirustada, kus põrand libiseb või millal ventilatsioon ei taga piisavat õhuvahetust. Seda teadmist tuleb kasutada koos erialase hindamisega.

Hindamisel tuleb vaadata tavapärase töö kõrval ka erakorralisi olukordi: seadmete puhastamist, remonti, rikete kõrvaldamist, ajutiste töötajate juhendamist ja üksinda töötamist. Paljud rasked õnnetused ei toimu tavapärase tootmisetapi ajal, vaid siis, kui tööprotsessist kaldutakse kõrvale või kui tööülesanne on harvaesinev.

Riskide prioriseerimisel tuleb esimesena käsitleda olukordi, kus tagajärg võib olla raske või kus töötaja puutub ohuga kokku sageli. Seejärel tuleb otsustada, kas oht saab kõrvaldada, asendada, tehniliste lahendustega vähendada või töökorralduslike meetmetega kontrollida. Isikukaitsevahendid on vajalikud paljudes töödes, kuid need on osa meetmete tervikust, mitte automaatne lõpp-lahendus.

Riskianalüüsi tulemus peab olema tegevuskava

Korrektses riskianalüüsis on iga tuvastatud riski juures kirjeldatud olemasolevad meetmed, puudused, vajalikud parendused, vastutaja ja tähtaeg. Selline tegevuskava võimaldab juhil jälgida, kas kokkulepitud muudatused on tehtud ning kas need vähendasid riski ka tegelikult. Kui meetmeks on töötajate juhendamine, peab olema selge, keda juhendatakse, millal ja millise töö kohta.

Riskianalüüsi tuleb ajakohastada, kui muutuvad tööruumid, tehnoloogia, kasutatavad kemikaalid, töövahendid või töökorraldus. Samuti tuleb hinnang üle vaadata pärast tööõnnetust, kutsehaigestumise kahtlust või olukorras, kus töötajate tervisekaebused viitavad seni tähelepanuta jäänud riskile.

Risk Management OÜ koostab töökeskkonna riskianalüüse kohapealse kaardistamise, riskide hindamise ja rakendatava tegevuskava põhimõttel. 26-aastane kogemus eri tegevusaladel aitab eristada vormilist puudust olukorrast, mis vajab kiiret tehnilist või töökorralduslikku sekkumist.

Töökeskkonna ohutus paraneb siis, kui riskide hindamise tulemused jõuavad igapäevastesse otsustesse: seadme soetusse, töökoha kujundusse, töötajate juhendamisse ja tööde planeerimisse. Hästi koostatud tegevuskava annab juhile selleks selge tööjärjekorra ning töötajale teadmise, et märgatud ohtudega tegeletakse sisuliselt.