Sisemine või väline ohutusspetsialist ettevõttes?

12 nov. Sisemine või väline ohutusspetsialist ettevõttes?

Tootmises võib üks muutunud töövõte tuua kaasa uue muljumisohu, laos suurendada tõstukite ja jalakäijate kokkupõrkeriski ning kontoris põhjustada pikaajalisi ergonoomilisi probleeme. Küsimus, kas valida sisemine või väline ohutusspetsialist, ei ole seetõttu pelgalt personali- või kuluküsimus. Valik määrab, kui kiiresti jõuavad ohutegurite tuvastamine, riskide hindamine ja ennetusmeetmed tegeliku töökorralduseni.

Praktikas kasutatakse mõistet „ohutusspetsialist” sageli töökeskkonnaspetsialisti kohta. Tööandja peab korraldama töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise, määrama selleks vajalikud vastutajad ning tagama, et pädevus vastab ettevõtte riskidele. Välise nõustaja kaasamine võib anda olulist eksperditeadmist, kuid tööandja vastutus ohutu töökeskkonna eest jääb alles.

Alustage töö iseloomust, mitte ametinimetusest

Sisemine lahendus sobib hästi ettevõttele, kus tööprotsessid on pidevad, töötajate arv suurem või ohutegurid muutuvad sageli. Näiteks tootmises, ehituses, transpordis ja laonduses vajavad masinate kaitsekatted, liikluskorraldus, isikukaitsevahendite kasutamine ning töövõtete järgimine regulaarset tähelepanu. Kohapeal töötav spetsialist märkab muutusi kiiresti ja saab sekkuda enne, kui puudusest kujuneb tööõnnetus.

Väline spetsialist on põhjendatud siis, kui ettevõtte tegevus on väiksema mahuga, töö on suhteliselt stabiilne või kindlat valdkonnapädevust ei ole otstarbekas palgata. See võib olla näiteks büroo, teenindusettevõte, väike ladu või projektipõhiselt tegutsev ettevõte. Välise partneri väärtus ei seisne ainult dokumentide koostamises. Pädev nõustaja vaatab töökohta värske pilguga, hindab riske võrreldava praktika ja nõuete alusel ning aitab koostada tegevuskava, mille täitmist on võimalik juhtida.

Oluline on eristada igapäevast tööohutuse korraldamist ja eriteadmisi nõudvat hindamist. Ka ettevõttes, kus on tugev sisemine töökeskkonnaspetsialist, võib vaja minna välist tuge kemikaaliohutuse, mõõtmiste, keerukate tööprotsesside või riskianalüüsi ajakohastamise puhul.

Sisemine ohutusspetsialist: tugevus on igapäevases kohalolus

Sisemise spetsialisti suurim eelis on ettevõtte töö tegelik tundmine. Ta teab, millal töökoormus kasvab, millistes vahetustes tekivad kõrvalekalded, milliseid ajutisi töövõtteid kasutatakse ning kas kokkulepitud meetmed jõuavad töötajateni. See teadmiste pagas aitab muuta tööohutuse loomulikuks osaks juhtimisest, mitte eraldiseisvaks kohustuseks.

Sisemine spetsialist saab kiiresti korraldada juhendamisi, jälgida puuduste kõrvaldamist ja koguda töötajatelt tagasisidet. Kui tööõnnetus või ohuolukord siiski aset leiab, on tal lihtsam siduda juhtum konkreetse tööprotsessi, seadme, juhise või töökorraldusliku otsusega. See toetab ka ennetust: eesmärk ei ole leida süüdlast, vaid vältida sama olukorra kordumist.

Samas eeldab sisemine lahendus aega, väljaõpet ja juhtkonna tuge. Spetsialist, kelle põhiülesanded on personalitöö, kvaliteedijuhtimine või tootmise korraldamine, ei pruugi jõuda riskide hindamise, dokumentatsiooni ajakohastamise ja järeltegevuste juhtimiseni. Probleem ei ole ametinimetuses, vaid tegelikus ressursis. Kui ohutusülesanded mahuvad kalendrisse ainult vahetult enne kontrolli või pärast õnnetust, jääb ennetav töö paratamatult nõrgaks.

Teine risk on liigne harjumus. Oma töökeskkonnas võivad ohtlikud, kuid aastatega tavapäraseks saanud töövõtted jääda märkamata. Näiteks kemikaalide ümbervalamine märgistamata anumasse, läbikäigu kasutamine ajutise laopinnana või töötaja ebasobiv tööasend ei tundu igapäevaselt töötavale inimesele alati erandina.

Millal on sisemine lahendus põhjendatud?

Sisemine spetsialist on enamasti otstarbekas, kui ettevõttes on palju töötajaid, mitu töökohta või vahetustega töö, sagedased muudatused seadmetes ja protsessides või arvestatav õnnetus- ja terviserisk. Samuti siis, kui juhtkond soovib tööohutuse näitajaid regulaarselt juhtida ning suudab anda spetsialistile selge pädevuse, aja ja eelarve.

Väline ohutusspetsialist: väärtus on sõltumatus ja eripädevuses

Välise spetsialisti kaasamisel saab ettevõte kasutada kogemust, mida ei ole vaja püsivalt ettevõttesse palgata. Hea nõustaja alustab kohapealse olukorra ja tööprotsesside mõistmisest, mitte varasema riskianalüüsi teksti ümbertõstmisest. Ta tuvastab füüsikalised, keemilised, ergonoomilised, bioloogilised ja töökorralduslikud ohutegurid ning hindab, kas kehtivad meetmed vähendavad riski piisavalt.

Sõltumatu vaade on eriti kasulik juhul, kui ettevõte on kasvanud, kolinud uude asukohta, võtnud kasutusele uue seadme või kemikaali või kui riskianalüüs on koostatud aastaid tagasi. Välise eksperdi tähelepanek võib olla ebamugav, kuid see aitab juhtkonnal teha otsuseid faktide põhjal. Näiteks ei piisa kemikaali ohutuskaardi olemasolust, kui töötajate kasutusviis, ventilatsioon, hoiustamine või isikukaitsevahendid ei vasta tegelikule kokkupuutele.

Välise lahenduse piirang on kohalolu sagedus. Nõustaja ei näe iga tööpäeva väikseid muudatusi ega saa asendada ettevõtte juhi ja töötajate igapäevast tähelepanu. Seetõttu peab ettevõttes olema selge kontaktisik, kes annab muudatustest teada, korraldab kokkulepitud meetmete elluviimist ning hoiab dokumentatsiooni kasutusel, mitte ainult kaustas.

Millal valida väline partner?

Väline partner sobib, kui ettevõttel puudub vajalik erialane pädevus või töömaht ei õigusta täiskohaga spetsialisti. See on praktiline valik ka siis, kui vaja on ühekordset või perioodilist riskianalüüsi, kemikaaliohutuse hindamist, tegevuskava koostamist või sõltumatut ülevaatust enne järelevalvet. Kõige paremini toimib selline koostöö siis, kui tellimus määratleb selgelt objektid, tööprotsessid, väljundi ja järeltegevuste vastutajad.

Kõige toimivam mudel on sageli kombineeritud

Valik ei pea olema ainult sisemine või ainult väline. Paljudes ettevõtetes annab parima tulemuse sisemise vastutaja ja välise eksperdi koostöö. Sisemine kontaktisik tunneb töökorraldust, jälgib tegevuskava täitmist ning hoiab töötajatega igapäevast sidet. Väline partner toob metoodika, regulatiivse teadlikkuse, võrdluskogemuse ja eripädevuse keerukamate riskide hindamiseks.

Selline mudel aitab vältida kahte levinud äärmust. Esimene on dokument, mis vastab vormiliselt nõuetele, kuid ei muuda tegelikku tööd. Teine on hea igapäevane praktika, mida ei ole hinnatud, kirjeldatud ega tõendatavalt juhitud. Riskianalüüs peab ühendama mõlemad pooled: kirjeldama tegelikke ohutegureid ning määrama realistlikud ennetusmeetmed, tähtajad ja vastutajad.

Otsustamisel hinnake nelja praktilist küsimust

Esiteks hinnake riskiprofiili. Mida suurem on kokkupuude masinate, liikluse, kemikaalide, kõrgustes töötamise, raskuste käsitsemise või vahetustega tööga, seda suurem on vajadus järjepideva ja pädeva ohutusjuhtimise järele.

Teiseks vaadake muutuste sagedust. Uued seadmed, ruumid, töötajad, alltöövõtjad ja töömeetodid muudavad ka riske. Kiiresti muutuvas keskkonnas peab keegi muudatusi süstemaatiliselt hindama.

Kolmandaks küsige, kas ettevõttes on tegelikult aega ja oskusi. Koolituse läbimine üksi ei taga, et inimene oskab hinnata kõiki ohutegureid või koostada sisulist tegevuskava. Pädevus tähendab ka võimet märgata puudusi, seada meetmete prioriteete ja põhjendada otsuseid.

Neljandaks hinnake järeltegevuste juhtimist. Riskianalüüsist on kasu ainult siis, kui puudused saavad kõrvaldatud. Mõni meede nõuab kohe töö peatamist, teine investeeringut või töökorralduse muutmist. Juhtkonnal peab olema ülevaade, mis on tehtud, mis on pooleli ja milline risk püsib.

Risk Management OÜ kogemus 351 kliendi ja 659 objektiga näitab, et ühetaolist lahendust ei ole. Sama suurusega ettevõtete vajadused võivad olla väga erinevad, sest otsustavaks saavad tööprotsessid, ohutegurid ja ettevõtte võime kokkulepitud meetmeid ellu viia.

Hea lähtekoht on määrata ettevõttes inimene, kes vastutab tööohutuse igapäevase korralduse eest, ning tuua kõrvale väline pädevus seal, kus riskid või nõuded seda eeldavad. Nii muutub ohutusspetsialisti valik praktiliseks juhtimisotsuseks, mille tulemus on turvalisem töö, selgem vastutus ja tegevuskava, mis püsib kasutuses ka pärast riskianalüüsi valmimist.