Kemikaaliohutuse riskianalüüs ettevõttes

04 nov. Kemikaaliohutuse riskianalüüs ettevõttes

Värvipurk laos, puhastusaine hooldusruumis, keevitussuits tootmises või desovahend teeninduses – kemikaalirisk ei piirdu labori ja keemiatööstusega. Kui aine võib kahjustada töötaja tervist, põhjustada tulekahju, reageerida teiste ainetega või sattuda keskkonda, tuleb selle kasutust teadlikult juhtida. Kemikaaliohutuse riskianalüüs annab tööandjale selleks dokumenteeritud aluse: millised ohutegurid esinevad, keda need mõjutavad, kui suur on risk ning mida tuleb teha riski vähendamiseks.

Praktiline analüüs ei ole kemikaalide nimekiri ega üksnes ohutuskaartide kogum. Selle tulemus peab aitama juhil teha otsuseid, töökeskkonnaspetsialistil korraldada ennetustööd ja töötajal tegutseda ohutult igas tööetapis.

Millal on kemikaaliohutuse riskianalüüs vajalik?

Kemikaaliohutuse hindamine on vajalik alati, kui tööprotsessis kasutatakse, toodetakse, pakendatakse, segatakse, ladustatakse või tekib ohtlikke kemikaale. Risk võib tekkida ka siis, kui ostetud toode ei tundu esmapilgul ohtlik. Näiteks võivad aerosoolid, liimid, õlid, puhastusvahendid ja desinfektsioonivahendid sisaldada aineid, mille aurud, pritsmed või pikaajaline nahakontakt kahjustavad tervist.

Tööandja peab töökeskkonna ohutegurid tuvastama ja riske hindama. Keemiliste ohutegurite puhul tähendab see enamat kui toote märgistuse kontrollimist. Tuleb hinnata tegelikku kasutusviisi: kui sageli ainet kasutatakse, kui kaua töötaja sellega kokku puutub, kas töö toimub suletud ruumis, kas ventilatsioon toimib ning kas samaaegselt kasutatakse muid aineid.

Analüüsi tuleb üle vaadata, kui kasutusele võetakse uus kemikaal või töövahend, muudetakse tööprotsessi, renoveeritakse ventilatsiooni, toimub õnnetus või tervisekahjustuse kahtlus. Samuti tuleb hinnangut ajakohastada siis, kui selgub, et senised meetmed ei taga piisavat kaitset. Dokument, mis kirjeldab ammu lõppenud töökorraldust, ei täida oma eesmärki ka siis, kui see on vormiliselt olemas.

Kemikaaliohutuse riskianalüüs algab tegelikust tööprotsessist

Hea analüüs ei sünni ainult kontoris. Esmalt kaardistatakse, millistes ruumides ja tööetappides kemikaale kasutatakse või tekib kemikaalidega seotud kokkupuude. Vaadeldakse vastuvõttu, ladustamist, ettevalmistust, kasutamist, puhastamist, jäätmekäitlust ning võimalikke hädaolukordi.

Oluline on kaasata töötegijaid. Nemad oskavad kirjeldada, kus ainet valatakse ümber, millal pritsmed tekivad, miks kaitsekindaid vahel ei kasutata või millises ruumis lõhn tööpäeva jooksul tugevneb. Selline teave aitab eristada paberil ohutut protsessi tegelikust riskist.

Kemikaalide loetelu peab olema terviklik ja ajakohane. Iga ohtliku toote kohta tuleb kontrollida ohutuskaarti, pakendi märgistust ning kasutusotstarvet. Ohutuskaart annab olulise lähteinfo aine ohtlike omaduste, kokkupuuteviiside, isikukaitsevahendite, esmaabi, tuleohutuse ja jäätmekäitluse kohta. Kuid ohutuskaart ei vasta automaatselt küsimusele, kas konkreetse ettevõtte töökorraldus on piisavalt ohutu. Selleks tuleb võrrelda juhiseid tegelike töötingimustega.

Kokkupuude ei tähenda ainult sissehingamist

Keemiline ohutegur võib jõuda töötajani sissehingamisel, naha või silmade kaudu ning harvem allaneelamisel. Aurud ja tolm võivad levida tööalast kaugemale, eriti kui puudub kohtäratõmme või üldventilatsioon on ebapiisav. Nahakontakt võib tekkida ka siis, kui töötaja ei vala kemikaali käsitsi, vaid puhastab töövahendeid, vahetab filtreid või käitleb saastunud pakendeid.

Riskihindamisel tuleb vaadata ka töötajaid, kes ei kasuta kemikaali iga päev. Lao- ja koristustöötaja, hooldustehnik, jäätmekäitleja või alltöövõtja võib kokku puutuda ainega teises tööetapis ning jääda tavapärasest juhendamisest kõrvale. Samuti tuleb arvestada tundlikumate töötajate ja olukordadega, kus töö toimub piiratud ventilatsiooniga ruumis või kuumuse käes.

Mida riskide hindamisel tegelikult hinnatakse?

Risk kujuneb ohu raskusastme ja kokkupuute tõenäosuse koosmõjus. Väga ohtlik aine ei pruugi igas olukorras tähendada kõrget riski, kui see on suletud süsteemis, väikestes kogustes ja töötaja ei puutu sellega kokku. Samal ajal võib mõõdukalt ohtlik puhastusaine kujuneda suureks probleemiks, kui seda kasutatakse iga päev halvasti ventileeritud ruumis ilma sobivate kaitsevahenditeta.

Hindamisel vaadatakse aine omadusi, kasutatavaid koguseid, kasutamise sagedust ja kestust, töökoha ventilatsiooni, töövõtteid, pakendite seisukorda ning olemasolevaid kaitsemeetmeid. Arvesse tuleb võtta ka süttivust, söövitavust, ärritavat või sensibiliseerivat mõju, kroonilise tervisekahjustuse võimalust ja ainete omavahelist reageerimist.

Eraldi tähelepanu vajavad protsessid, kus ohtlik aine tekib töö käigus. Keevitamisel, lihvimisel, lõikamisel, kuumutamisel või kemikaalide segamisel võivad tekkida aurud, suitsud, tolm või reaktsioonisaadused, mida ei ole ostetud kemikaalide nimekirjas. Ka sellised ohutegurid tuleb analüüsis kirjeldada ja hinnata.

Ennetusmeetmed peavad järgima kontrollimeetmete loogikat

Kõige tõhusam lahendus ei ole tavaliselt töötajale veel ühe isikukaitsevahendi andmine. Esmalt tuleb hinnata, kas ohtliku aine saab eemaldada, asendada vähem ohtlikuga või kasutada väiksemas koguses. Kui see ei ole võimalik, tuleb riski vähendada tehniliste ja töökorralduslike meetmetega.

Näiteks võib riski vähendada suletud doseerimislahendus, kohtäratõmme, sobiv hoiukapp, tilkumisvaba ümbervalamine, selgelt märgistatud pakendid või tööprotsessi muutmine. Alles seejärel määratakse vajalikud isikukaitsevahendid. Kindad, kaitseprillid ja hingamisteede kaitsevahendid peavad sobima konkreetse kemikaali ning tööülesandega. Universaalset kinnast või filtrit ei ole olemas.

Tegevuskava peab olema konkreetne. Sõnastus „parandada ohutust” ei ütle, mida teha, kes vastutab ega millal tulemust kontrollitakse. Kasulik tegevuskava määrab puuduse, meetme, vastutaja, tähtaja ja järelkontrolli viisi. Näiteks võib meetmeks olla kohtäratõmbe toimivuse kontroll, aegunud ohutuskaartide väljavahetamine, kemikaalide ümberpakendamise lõpetamine või töötajate praktiline juhendamine.

Dokumentatsioon peab toetama ohutut tööd

Kemikaalide ohutuskaardid, kemikaalide loetelu, riskianalüüs, tööjuhised ja hädaolukorra lahendused peavad omavahel kokku sobima. Kui ohutuskaart nõuab silmade loputusvõimalust, kuid tööruumis seda ei ole või töötaja ei tea selle asukohta, on dokumentatsioon ja tegelik töökorraldus vastuolus.

Erilist tähelepanu vajavad teisaldatud kemikaalid. Kui aine valatakse suurest originaalpakendist väiksemasse anumasse, peab ka väiksem pakend olema nõuetekohaselt märgistatud. Märgistamata pudel ei ole väikene korratus, vaid olukord, mis võib põhjustada vale aine kasutamise, ohtliku segunemise või esmaabi viibimise.

Töötajate juhendamine peab käsitlema nende päris tööülesandeid. Pelgalt allkirja kogumine juhendilehel ei näita, et töötaja oskab käituda lekke, pritsme, tulekahju või ootamatu tervisekaebuse korral. Juhendamise käigus tuleb selgitada, milliseid aineid kasutatakse, millised on peamised ohud, kus paiknevad kaitsevahendid ja kuidas neist teatada.

Levinud puudused, mis suurendavad riski

Praktikas on sagedased probleemid puudulik kemikaalide loetelu, aegunud või puuduolevad ohutuskaardid, märgistamata ümberpakendatud anumad ja kemikaalide sobimatu koosladustamine. Samuti kasutatakse sageli isikukaitsevahendeid, mille sobivust konkreetse ainega ei ole kontrollitud.

Teine levinud puudus on riskianalüüsi üldsõnalisus. Kui analüüsis on kirjas vaid „kemikaalidega kokkupuude”, ei ole võimalik otsustada, kas probleem on aurudes, nahakontaktis, tuleohus, ventilatsioonis või töövõttes. Täpne riskikirjeldus võimaldab valida täpse meetme ja hinnata hiljem, kas olukord paranes.

Risk Management OÜ koostab kemikaaliohutuse riskianalüüse kohapealse kaardistamise, riskide hindamise ja ennetusmeetmete tegevuskava põhimõttel. Ettevõtte 26-aastane kogemus ning 351 kliendi ja 659 objekti käsitlemine aitavad siduda nõuetele vastava dokumentatsiooni praktiliste töötingimustega.

Kemikaaliohutuse juhtimine ei alga kontrolli kartusest, vaid selgest ülevaatest. Kui ettevõte teab, millised ained ja tööetapid tekitavad tegeliku riski, saab ta suunata aega ning investeeringuid õigesse kohta – enne, kui puudusest kujuneb tööõnnetus, tervisekahjustus või tööseisak.